Vaimuhaige blogi

Tere! Pole ammu näinud - my bad. Nagu ATH-ga ikka ma vahepeal unustasin ära, et mul blogi on. Lisaks sellele on mul vahepeal über kiire olnud ja elu veel hullem kaos kui tavaliselt. Nimelt ma kolisin!!! Täitsa omaenda elamisse nüüd. Paar nädalat elasime kastide otsas oma pisukeses korteris ja see tekitas nii vänget stressi, et üks hetk mõtlesime lihtsalt ei ah fuck it viime asjad ära, kuigi uus elamine polnud päris valmis veel. Aga see mõte viis veel suurema kaoseni, sest asju pole väga kuskile panna ja siis me nüüd elame kastide otsas uues kodus. Kõik asjad on kuskile kadunud ja midagi üles ei leia ja kõik on nii sassis. Tahaks karjuda lihtsalt.  Muidugi ma olen mega õnnelik, et täiesti uus ja omaenda kodu, aga see asjade sorteerimine ja paigutamine ja mahutamine ajab hulllluks. Mind nii häirib, kui asjad on lihtsalt kappi visatud, peaks ikka korvikestes olema ja ilus vaadata, aga korvid ka kõik otsas. Lisaks on mu tavapärane päevane rutiin täiesti sassis. Ma ise arvasin, et mul p...

Nägin hiljuti ühte TikToki, mis soovitas neurospicy del inimestel kasutada lehte nimega www.goblin.tools, mis aitab igapäevatoimetustega. Sellel toredal lehel on olemas ka äpp, mille saab telefoni tõmmata. Veebileht on iseenesest tasuta kasutamiseks, aga äpi puhul on ühekordne makse .99 senti. Kuna ma ise eelistan äpipõhiselt oma elu elada, siis ostsin ära ja tõmbasin alla. Misasi see siis täpsemalt on? Toon siin postituses välja põhilised funktsioonid ja siis saad Sa ise otsustada, kas see on seda raha ja salvestusruumi väärt. Mainin ka ära, et tegemist on valdavalt inglise keelse lehega. Ma eesti keeles korra proovisin, aga siis paneb ta veits villast.  Alguses tervitab Sind lehel selline avakuva: Lehte saab ka soovi korral tumedaks teha - nn dark mode peale panna paremal nurgas olevale kuu tähisele klikkides.  Mulle juba meeldib see lähenemine "breaking things down so you don't" 😂 Aus ja vajalik. Põhimõtteliselt siia saad kirjutada erinevad tegevused, mis pead meeles ...

Üks asi, millest ma mitte kunagi aru ei saanud, on need periooditi käivad krahhid minu vaimses tervises. Tavaliselt juhtub seda paar korda aastas. Nii iga paari kuu tagant läheb mu vaimne tervis omadega no ikka täiesti metsa. Sellistel perioodidel ma tavaliselt tööd ei jaksa eriti teha - teen selle hädavajaliku ära. Peal on mega masendus ja ebanormaalne väsimus. Nagu mitte midagi ei jaksa teha ja koguaeg on nutt kurgus. Päris pikalt ma ei saanud üldse aru, et mis toimub. Täiesti lampi läks kõik omadega võssa ja kuidagi parem ei hakka. Peale ATH diagnoosi hakkasin alles mõistma, et ma lihtsalt kütan ennast tööde ja hobidega nii üle, et mingi hetk käib see pauk ära ja olen mingi aeg täiesti läbi põlenud. Midagi see oluliselt ei muuda muidugi, protsess jätkub samamoodi, aga vähemalt nüüd ei kaasne need räiged enesesüüdistused ja piitsutamine. Noh natuke ikka, muudmoodi ju ei oska, aga vähemalt tean, mis toimub.  Praegu ma tunnen, et see läbipõlemine on jälle tulemas. Koguaeg on mega v...

Praeguseks hetkeks olen püsisuhtes olnud juba viis aastat. Abielus me ei ole (veel), aga plaan vähemalt on. Niipalju kui ma olen aru saanud, on ATH-ga (ja üldse neurospicydel ) inimestel üsna keeruline suhteid hoida, sest see dopamiinilaks on kerge kaduma. Ja nii hüpatakse ühest suhtest teise. Õnneks mul sellist probleemi siiamaani olnud ei ole. Üleüldse on mul elus väga vähe paarisuhteid olnud, õigupoolest ongi neid kaks. Või tegelikult isegi võib öelda, et poolteist. Esimene oli selline nii ja naa värk, mis kestis paar kuud.  Mul on terve elu olnud probleeme inimestega suhtlemisel. Ma nagu ei oska kuidagi "normaalne" olla. Ütlen valesid asju, ei hinda seda sotsiaalset olukorda õigesti või olen lihtsalt awkward . Seetõttu olen enamus oma elust üsna eraklik olnud - ma tegelikult isegi eelistan seda. Inimestega suhtlemine on minu jaoks nii väsitav, sest ma tunnen, et ma pean alati mõtlema viis sammu ette ja kaks sammu taha. Teistel tuleb see kuidagi nii loomulikult ja pingevab...

Täidesaatvate funtksioonide düsregulatsioon (ingl. executive dysfunction) - kõlab tähtsalt ja tõsiselt. Mina nimetakse seda lihtsalt tegevushalvatuseks ja see on ilmselt ATH-kate kõige suurem vaev siin elus. Kui asjade unustamise ja kaotamise vastu saab veel midagigi ära teha, siis selle tegevushalvatuse vastu ei saa kuidagi. Enamusel ravimid aitavad muidugi, aga see ei ole ka garanteeritud. Kui palju kordi on meid laisaks sõimatud ja kästud lihtsalt pihta hakata ja see asi või asjad ära teha. See on nii kurb ja vale lähenemine. Aga ega paljud neurotüüpilised inimesed ei saagi sellest aru.  Mina sain oma ATH diagnoosi 26 aastaselt. Varem ma isegi ei osanud selle peale mõelda või seda kahtlustada. Terve oma elu olen läbivalt olnud selline ülimalt kohusetundlik ja perfektsionismile kalduv inimene. Mõni ime, et ma terve elu räige depressiooni käes olen vaevelnud.  Kõrgenenud kohusetunne + perfektsionism + executive dysfunction = mega halb kombo, mis toob endaga kaasa meeletu...

Lapsepõlves kõik onud-tädid ikka küsisid, et mis Sinu unistuste töö on. Lapsesuu vastas, et politseinik või näitleja või superagent vms. Minu õel see-eest olid palju ambitsioonikamad unistused, tema tahtis suht pikalt kassapidajaks saada. Täiskasvanuna vaatad helgelt tagasi sinna armsasse aega ja mõtled, et krt olin ikka loll küll. Praegu leiad (vähemalt mina), et kes seda tööd ikka teha tahab?? Tahaks olla vaba nagu lind ja teha kõike mis pähe tuleb. ATH võlu on mõnes mõttes see, et teedki kohati kõike, mis pähe tuleb. Vahest kipub meelest minema, et kle päris tööd on ka vaja teha. You know , seda mille eest palka saab ja millega kõiki neid uitmõtteid rahastatakse. Ma olen igasuguseid asju oma elus proovinud. Hetkel olen kontoritöö peal, aga lisaameteid on mul megapalju. Olen lisaks küünetehnik, tatoveerija, loomade groomer, kunstnik, copywriter, test-ostleja, disainer, koerte koolitaja, inglise keele õpetaja ja nüüd veel blogija. Kindlasti ununes mul mingi ports tööotsasid, aga küll ...