Executive dysfunction ehk lihtkeeli tegevushalvatus

Täidesaatvate funtksioonide düsregulatsioon (ingl. executive dysfunction) - kõlab tähtsalt ja tõsiselt. Mina nimetakse seda lihtsalt tegevushalvatuseks ja see on ilmselt ATH-kate kõige suurem vaev siin elus. Kui asjade unustamise ja kaotamise vastu saab veel midagigi ära teha, siis selle tegevushalvatuse vastu ei saa kuidagi. Enamusel ravimid aitavad muidugi, aga see ei ole ka garanteeritud. Kui palju kordi on meid laisaks sõimatud ja kästud lihtsalt pihta hakata ja see asi või asjad ära teha. See on nii kurb ja vale lähenemine. Aga ega paljud neurotüüpilised inimesed ei saagi sellest aru. 

Mina sain oma ATH diagnoosi 26 aastaselt. Varem ma isegi ei osanud selle peale mõelda või seda kahtlustada. Terve oma elu olen läbivalt olnud selline ülimalt kohusetundlik ja perfektsionismile kalduv inimene. Mõni ime, et ma terve elu räige depressiooni käes olen vaevelnud.  Kõrgenenud kohusetunne + perfektsionism + executive dysfunction = mega halb kombo, mis toob endaga kaasa meeletud enesesüüdistused ja sügava masenduse. Lisaks meeldis kõigile öelda, et ma olen lihtsalt laisk - õpetajad, vanemad, sõbrad, tuttavad jms. See aina süvendas neid enesesüüdistusi ja ma koguaeg tundsin ennast nii halvasti. Miks ma olen siis nii sitt inimene ja ei suuda vajadusel neid asju teha. 

Asi ei ole selles, et ma ei viitsiks, ma lihtsalt ei suuda. Siinkohal on jälle kõige parem seda tunnet edasi and läbi jonnaka lapse metafoori. Mu ajus oleks justkui kaks poolt - üks on kohusetundlik täiskasvanu ja teine on ära hellitatud üleväsinud jonniv väikelaps. Täiskasvanu ütleb, et ole nüüd pai ja mine pane mustad nõud nõudepesumasinasse, muidu peame õhtusööki sööma kätega otse potist. Jonniv laps vastab selle peale, et EI, ma ei taha, mina tahan praegu värvipliiatsitega elevanti joonistada. Jama on selles, et kui need kaks omavahel kokkuleppele ei saa, siis need nõud masinasse ei jõuagi. Ja ma mainin kohe ära ka, et toore tahtejõuga ka seda lahendada ei saa. See täiskasvanu võib röökida, asju loopida, väljast vitsa tuua, aga last see ei kõiguta, tema joonistab oma elevanti edasi. 

Aga see eeltoodu ei tähenda, et see täiskasvanu seal ajus alla annaks. See dialoog käib edasi-tagasi terve päev. Täiskasvanu üritab terve päev otsa nii hea kui halvaga motiveerida seda jonnivat last, aga ta ei murdu. Reaalsuses tähendab see seda, et ma istun telefonis ja vaatan TikToke, samal ajal käib peas: "mine tee nüüd see töökiri ära palun", "kui sa selle nüüd ära teed, siis saad õhtul rahulikumalt olla", "no pane siis vähemalt pesumasin käimagi", "kas sa saad aru, et sul pole homme puhtaid riideid muidu", "kammoon palun tee see üks kiri ära, see peab täna välja minema juu". Ja siis ma istun seal TikTokis edasi, samal ajal närib räige süütunne hinge seest. Täielik halvatus võtab üle. Ise loogiliselt mõtled küll, et okei see pesu masinasse panek võtab max 3 minutit aega ja see ei ole midagi nii hullult kurnavat ja rasket. Aga tunne on sees selline, et ma pigem veaks oma paljast tagumikku mööda klaasikilde täis põrandat, kui paneks need pesud praegu masinasse.

Seetõttu ongi mul elamine tihti mega segadus. Kaasa aitab muidugi see hobide üleküllus ja neid asju on lihtsalt kohati liiga palju. Tööasjad kipuvad venima ja seetõttu kannatavad teised ka ning tuleb lisaks toime tulla kolleegide pahameelega. Ilmselt see ongi põhjus, miks ATH ja depressioon käivad käsikäes, sest neurotüüpilised arvavad, et me oleme lihtsalt liiga mugavad ja laisad ning ei mõista seda clusterfucki, mis meie peas 24/7 käib. Vahepeal istun diivanil keras ja pillin, sest ma nii tahaks kodu ära koristada, aga aju ei lase. See kõlab ilmselt naeruväärselt mõnele inimesele, aga meie jaoks on see igapäevane piinkamber, millest pole pääsu. 

Vot nii on lood. Ma lähen nüüd elevanti joonistama selle asemel, et tööd teha. Byeeee!