Paarisuhe vaimuhaigega

Praeguseks hetkeks olen püsisuhtes olnud juba viis aastat. Abielus me ei ole (veel), aga plaan vähemalt on. Niipalju kui ma olen aru saanud, on ATH-ga (ja üldse neurospicydel) inimestel üsna keeruline suhteid hoida, sest see dopamiinilaks on kerge kaduma. Ja nii hüpatakse ühest suhtest teise. Õnneks mul sellist probleemi siiamaani olnud ei ole. Üleüldse on mul elus väga vähe paarisuhteid olnud, õigupoolest ongi neid kaks. Või tegelikult isegi võib öelda, et poolteist. Esimene oli selline nii ja naa värk, mis kestis paar kuud. 

Mul on terve elu olnud probleeme inimestega suhtlemisel. Ma nagu ei oska kuidagi "normaalne" olla. Ütlen valesid asju, ei hinda seda sotsiaalset olukorda õigesti või olen lihtsalt awkward. Seetõttu olen enamus oma elust üsna eraklik olnud - ma tegelikult isegi eelistan seda. Inimestega suhtlemine on minu jaoks nii väsitav, sest ma tunnen, et ma pean alati mõtlema viis sammu ette ja kaks sammu taha. Teistel tuleb see kuidagi nii loomulikult ja pingevabalt, minu jaoks on see alati olnud nagu takistusraja läbimine, mille lõpus higi lahmab ja terve keha valutab. Üldjuhul mul ongi ainult kaks käiku - ma kas ei räägi üldse või ma oversharein ehk räägin kõike mis sülg suhu toob. Tagantjärgi peale seda oversharimist ma mõtlen, et kas see, mis ma ütlesin oleks pidanud jääma privaatseks? Kas neil oli ebamugav seda kuulata? Ei tea. 

Kui ma viis aastat tagasi tutvusin oma praeguse mehega, siis see tunne oli teistsugune. Temaga ei onud kuidagi ebameeldiv või raske suhelda. Tunne oli mugav, nagu talle võiks kõike rääkida. Eks ma algul oskasin oma vaimset poolt natuke ilustada ka ja jätsin vist esialgu üsna viisaka neiu mulje. Aga siis paar kuud peale suhtesse minekut oli nagu haha ma tegelikult olen suht hull - got ya. Ta ei ole minu probleemide peale kunagi viltu vaadanud, pigem on alati üritanud toetada nii kuidas oskab. Muidugi on ta nö neurotüüpiline inimene ja seega on see asjade mõistmine ja minu toetamine kohati keeruline. Aga ta annab endast parima ja siiamaani minust tüdinenud pole (vist). Ta ikka naerab, et "sinuga pole kunagi igav, sul on 27 erinevat isiksust ja neid tuleb aina juurde. Iga päev oleks nagu uus naine". Kõik mu hullused on välja kannatanud ja oskab ka ikka piiri tõmmata, kui seda vaja. Ega ma seda talle lihtsaks ei tee, aga vähemalt ta üritab 😀.

Aga ega see alati pole lust ja lillepidu. Aegajalt on meil omad raskused ja ka sõnelused. Eriti kui ma olen overwhelmed ja tahan omaette kuskil koopas olla. Tema on pigem selline ekstravertne ja sotsiaalselt aktiivsem inimene ja vahepeal ma ikka nähvan talle, kui ta mind koopasse segama tuleb. Õnneks on ta aastatega õppinud, et ma ei tee seda pahapärast, vaid lihtsalt vahest ongi seda üksi aega vaja. Lisaks on meil selline väga avatud suhtlemismaneer, mille peale kõik suht viltu vaatavad. Mõni päev ta ajab mind lihtsalt nii närvi ilma põhjuseta, lihtsalt eksisteerib ja ma käratan talle, et "krt küll sa ajab mind nii ketta täna". Selle peale vastatakse "käi pe***e mine teise tuppa siis". Sellele sõnavahetusele järgneb üksteisele keskmise sõrme näitamine. Ja siis me kaisutame edasi. See on meie omavaheline love language ja see ei ole üldse halb. Me mõlemad teame, et see ei ole pahapärast, vaid lihtsalt vahest on vaja ennast välja elada. Kumbki ei solvu seetõttu. Aga väljaspool vaadatakse küll meid nagu napakaid 😂 See toimib, sest kumbki ei hoia oma tundeid sees vaid laseb nad kohe välja. 

Ausalt öeldes ma ei tea mis ma ilma temata teeks. Ta on mu kalju. Vahest ikka mõtlen, et vaene mees, valis endale sellise pöörase naise, kellel tujud vahetuvad 250x päevas. Siiamaani oleme igastahes koos õnnelikud ja loodetavasti jätkame samas vaimus kuni oleme mõlemad väiksed krimpsus hallipäised vanainimesed, kes hooldekodus üksteisele keskmist sõrme näitavad ja mölisevad. 👴👵