Täiskäik läbipõlemiseni

Üks asi, millest ma mitte kunagi aru ei saanud, on need periooditi käivad krahhid minu vaimses tervises. Tavaliselt juhtub seda paar korda aastas. Nii iga paari kuu tagant läheb mu vaimne tervis omadega no ikka täiesti metsa. Sellistel perioodidel ma tavaliselt tööd ei jaksa eriti teha - teen selle hädavajaliku ära. Peal on mega masendus ja ebanormaalne väsimus. Nagu mitte midagi ei jaksa teha ja koguaeg on nutt kurgus. Päris pikalt ma ei saanud üldse aru, et mis toimub. Täiesti lampi läks kõik omadega võssa ja kuidagi parem ei hakka. Peale ATH diagnoosi hakkasin alles mõistma, et ma lihtsalt kütan ennast tööde ja hobidega nii üle, et mingi hetk käib see pauk ära ja olen mingi aeg täiesti läbi põlenud. Midagi see oluliselt ei muuda muidugi, protsess jätkub samamoodi, aga vähemalt nüüd ei kaasne need räiged enesesüüdistused ja piitsutamine. Noh natuke ikka, muudmoodi ju ei oska, aga vähemalt tean, mis toimub. 

Praegu ma tunnen, et see läbipõlemine on jälle tulemas. Koguaeg on mega väss peal ja tööasjad ei suju üldse. Rääkimata siis kodustest toimetustest ja enese eest hoolitsemisest. Tööl on ka praegu kiirem aeg ja ma hea meelega võtaks puhkuse, aga kahjuks pole siin kedagi, kes mind asendada saaks või minu tööülesandeid teha oskaks. Seega ma lihtsalt kütan tuimalt edasi ja tean, et paari nädala pärast käib see pauk jälle ära. Eelmine aasta juhtus see maikuus ja nii hullusti ei ole veel ette tulnud. Kõik asjad jooksud kokku - tööl oli kiire, koolis tulid eksamid, hobidega olin ennast jälle üle koormanud. Kõik ütlesid mulle, et võta palun haigusleht või puhkus, sa ei saa nii jätkata ju. Neil oli täiesti õigus, aga kas ma kuulasin - eeiii. Ma arvasin, et toore jõuga kütan edasi ja hiljem savi mis saab, küll ma siis tegelen. See oli viga. 

Alguses ma ignoreerisin seda vaimset kurnatust ja väsimust. Lasin edasi kohvi ja nikotiini jõul. Siis järgnes selline tore sümptom nagu kõige unustamine. See on minu puhul küll suht tavaline värk aga sel hetkel tekkis mul endal ka juba hirm. Kõige marginaalsem näide oli see, et ma järsku unustasin ära, kuidas teatud kohtadesse sõita. Olen autojuht olnud peaaegu 10 aastat ja ühes kohas elanud pea terve elu. Nendes kohtades olin ka korduvalt käinud. Aga järsku pea oli täiesti tühi - no ei mäleta kuidas sinna X kohta sõita. Kohale ma lõpuks jõudsin, mega ringiga muidugi. Seda juhtus mitmel erineval korral. Siis järgnesid paanikahood - nii tööl kui kodus. Küsitakse mis juhtus? Ma ei tea ise ka, koguaeg oli selline ahastus peal. Kodus ka nõudepesumasinat laadides lahistasin nutta, sest see kõik tundus nii raske ja kohutavalt kurnav. Igasugune eluisu kadus mõneks ajaks. 

Aga kas ma siis muutsin midagi? Eeiii. Tööd oli vaja ju teha ja süüa oli edasi vaja, seega hambad ristis ja pisarad voolamas 24/7 panin edasi. Siis tuli üks tore päev korralik närvivapustus. Nutsin hüsteeriliselt ja vappusin üle kere, lihtsalt ei jaksa enam midagi teha. Proovisin natukene edasi pingutada, jaaaa siis tuli teine närvivapustus. Mu aju tegi lihtsalt täieliku shut downi. Õnneks oli siis kätte jõudnud puhkus ja tööl läks ka olukord kergemaks. Terve puhkuse ma veetsin diivanil keras ja ei teinud mitte midagi muud peale teleka ja TikToki vaatamise. Puhkus kestis mul kokku kaks nädalat ja kui Sa nüüd arvad, et peale seda ma oli täiesti puhanud ja valmis edasi töötama, siis sorry to disappoint you, aga päris nii ei läinud. Ausalt öeldes oli puhkuse lõpuks mul heal juhul 15% paremaks olemine läinud. Küll aga oli käes selline vaiksem periood ja sain edasi taastuda. Kokku läks kuskil 2 kuud, et enam-vähem normaalsena ennast jälle tunda. 

Sügisel jälle täiskäik edasi ja järgmist läbipõlemist ootama. Nüüd on see siis taaskord käes. Täpselt selline tunne on, nagu aju oleks koguaeg 3% peal. Suht kiiresti vajub see protsent sinna 1 või isegi 0 peale. Ükskõik kui palju ma magan või pikutan, rohkem kui 3% ma kätte ei saa. Kuidas seda aju akut vahetada saab või kes seda remondiks??? Viimasel ajal tahaks nagu tervele kehale kuidagi restardi või rebooti teha, aga vot ma ei leia seda õiget nuppu üles. Tahaks ennast energilise ja positiivsena tunda, aga kui aku laetavus on ainult 3%, siis on see igal juhul välistatud. Ma tean kõiki neid terapeutide soovitusi - joo rohkem vett, toitu tervislikult, liigu rohkem, käi värske õhu käes, mediteeri ja tee hingamisharjutusi. Ma tean seda kõike ja ma tean, et see reaalselt teeks mu olemise paremaks, aga kuidas pihta hakata, kui iga päev on vaevu jaksu, et hambaid pesta ja üks võiku kokku keerata. 

Maei jõuaaaa, ma olen koguaeg nii väsinud. Puhkamine ei tule hetkel kõne alla muidugi nagu ikka eks. Isegi niisama pikutades võtab süütunne jälle võimu. Egas midagi kui ootame neid närvivapustusi jälle.