Tragikoomiline arstivisiit

Kui ma selle ATH hindamisega pihta hakkasin, siis esialgu pidin ma panema aja vaimse tervise õe vastuvõtule. Aega ootasin ma neli kuud aga parem hiljem kui mitte kunagi eks. Ma ausalt öeldes ei osanud midagi oodata ja läksin sinna avatud meelega ja eesmärgiga saada psühhiaatrile aeg ja ATH hindamine ette võtta. Aeg jõudis kätte ja mul käed higistavad ja ärevus laes, sest ma siiamaani arvan, et ma nagu teeks sääsest elevanti või et ma nagu kuidagi valetan need sümptomid omale külge. Ei oska seda tunnet seletada, aga nagu fakeiks oma sümptomeid vms. 

Astusin kabinetti ja õde küsis, et mis mind vaevab ja võttis tühja A4 paberikese ette. Ütlesin talle, et käin erapraksises psühholoogi juures ja tema soovitas mul võtta ette ATH hindamine. Palus mul sümptomeid kirjeldada ja põhjendada neid kahtluseid, tegin siis seda. Seejärel võttis ta ette mu haigusloo ja küsis ravimite kohta. Olin selleks hetkeks olnud 3 kuu jooksul 3 erineva ravimi peal. Lõpetasin just mirtazapiiniga ja olin alustanud elontriliga. Lisaks oli veel estsitalopram. Saime selgusele, et mul on ärevushäire ja depressioon. Okei selge, liigume edasi. Ma ei mäleta kuidas jutt sinnamaale jõudis, aga ta vist küsis alkoholi tarbimise kohta. Ütlesin, et ma hetkel võtsin täieliku kainustee ette ja ei ole kaks nädalat üldse alkoholi tarvitanud. Siis ta arvas, et peaks tegema selle alkoholismi mingi testi või misiganes see oli. Küsis minu käest erinevaid küsimusi ja ma siis vastasin. Iga vastusega läksid ta silmad aina suuremaks. Mind you - selleks hetkeks oli see A4 paber juba ühelt poolt täis kirjutatud. Anyway selle testi lõpuks selgus, et ma olen räme alkass vist. Käskis kainusteed jätkata ja pani uue aja kuu pärast, et vereproov teha, ya know, et ma jälle tsüklisse poleks vahepeal kukkunud hahah. Tegelik olukord ei ole nii hull, ma teadsin küll, et ma kipun liialdama veiniga, aga et ma nii räme alkass arstide hinnangul olen, ma ei teadnud 😂. Siis tuli teemaks nikotiin, nojah eks ma ikka seda veipi kipun aegajalt kimuma nagu homset poleks, aga selleks hetkeks olin ma ka veipimisele kriipsu peale tõmmanud. Mirtazapiini kohta uurides mainisin, et ma ei saa vahepeal öösiti väga hästi magada. Hakkas toitumise ja trenni ja kõige selle kohta küsima. Siis tuli see söömishäire teema, kui ma casually ütlesin, et ma olen 2 aastaga 20 kilo juurde võtnud. Nii, nüüd on A4 mõlemalt poolt täis kirjutatud. Varasemate arstivisiitide kohta küsides viskasin ma sinna vahele, et aa muuseas mul on posttraumaatiline stressihäire ka diagnoositud 2a tagasi. See vaene vaimse tervise õde kirjutas nüüd juba märkmeid igale vähelegi vabale pinnale a4 paberi nurkades. Selleks hetkeks oli mul täpselt see tunne:

Jõudsin juba mõelda, et ääämmmm, võibolla ei peaks nii aus ka olema, pärast ei lasta mind koju enam 😅

Kui me vestlusega ühelepoole jõudsime, siis vastuvõtt oli kestnud juba 20 minutit üle planeeritud aja ja A4 paberil igasugune vaba ruum otsas. Õde vaatas mind nukra näoga ja ulatas mulle neli raamatukest: depressioonivihik, ärevuse töövihik, minu vaimse tervise esmaabi ja alkoholismi teemaline flaier. Sain kirja uue aja ja vaimse tervise õde saatis mu kabinetist välja, naeratas kaastundliku näoga ja ütles, et kõik saab korda. 

Kõnnin auto poole ja mõtlen omaette, et krt kas ma olengi nii sassis siis omadega?? Endal küll sellist tunnet pole. Autos vaatasin neid raamatukesi ja mõtlesin õe nukra naeratuse peale ja hakkasin kõva häälega naerma. Ma vist hirmutasin selle vaimse tervise õe ikka korralikult ära. Ma südamest loodan, et ma talle hingelist traumat ei tekitanud ja ta saab öösel rahulikult magada, mitte ei istu üleval ja ei mõtle minu katkise psüühika peale. 

Kainusega jätkasin veel kaks kuud ja veipimisest suutsin eemal olla kokku poolteist kuud (ühel pingelisel tööpäeval lõpuks murdusin). Anyway I'm fine ja kui minusugune räige parm ja hullumaja kandidaat saab igapäevategevustega hakkama, siis Sina saad absoluutselt kõigega hakkama.

Peace out!