Kaos kaos ja veel rohkem kaost

Tere! Pole ammu näinud - my bad. Nagu ATH-ga ikka ma vahepeal unustasin ära, et mul blogi on. Lisaks sellele on mul vahepeal über kiire olnud ja elu veel hullem kaos kui tavaliselt. Nimelt ma kolisin!!! Täitsa omaenda elamisse nüüd. Paar nädalat elasime kastide otsas oma pisukeses korteris ja see tekitas nii vänget stressi, et üks hetk mõtlesime lihtsalt ei ah fuck it viime asjad ära, kuigi uus elamine polnud päris valmis veel. Aga see mõte viis veel suurema kaoseni, sest asju pole väga kuskile panna ja siis me nüüd elame kastide otsas uues kodus. Kõik asjad on kuskile kadunud ja midagi üles ei leia ja kõik on nii sassis. Tahaks karjuda lihtsalt. 

Muidugi ma olen mega õnnelik, et täiesti uus ja omaenda kodu, aga see asjade sorteerimine ja paigutamine ja mahutamine ajab hulllluks. Mind nii häirib, kui asjad on lihtsalt kappi visatud, peaks ikka korvikestes olema ja ilus vaadata, aga korvid ka kõik otsas. Lisaks on mu tavapärane päevane rutiin täiesti sassis. Ma ise arvasin, et mul polegi otseselt mingit päevakava, aga tuleb välja et ikka on küll ja nüüd kus see on nii peapeale keeratud, siis ma ei oska nagu olla kuidagi. Selline pidev stressed out ja overwhelmed tunne on. Ma koguaeg kujutasin ette pilti, et olen uues kodus hommikul diivani peal lebos, tass kohvi käes, vaatan aknast välja ja naudin olemist aga krt no ei jõua kuidagi selleni. Lisaks sellele segadusele ja asjade rohkusele on meil veel tualett tegemata. Vetsupott on seinas aga thats about it. Põrand on tegemata ja seinad palja kipsiga kaetud. Pesta ei saa, seega käime ämma ja äia juures duši all. Täna peaks nad seal plaatima hakkama niiet väike lootus on, et nädala lõpuks saame vetsu ka enamvähem valmis. 

Tööl on ka nii palju asju teha, et ei tea kustkohast pihta hakata. Nii ma siis istun siin tööjuures ja mõtlen nendele sajale miljonile asjale, mis tehtud peaks saama, aga selle asemel, et tegema hakata otsustasin blogi kirjutada. Oh well õnneks ma olen leppinud sellega, et mu aju otsustab ise, mis ta parasjagu teha tahab. Pooled asjad on niikuinii meelest läinud juba. Pane kirja omale! Vot kui mul kell 4.15 öösel turgatab, et ahjaaa selle dokumendi pean ka tööl ära saatma, siis ma jee sul panen seda kuskile kirja. Anyway praegu on jälle see olukord, kus mul on nii palju asju teha, et ma ei suuda midagi tegema hakata. Istun siin ja marineerun süütunde käes.

Ahjaa mul oli vahepeal mega dopamiini puudus seega käisin huuli süstimas ja tegin omale ninaneedi. Sest miks mitte eksole.

Käisime eile toidupoes ka, et külmkapp nii tühi ei oleks. Meil reaalselt oli seal üks poolik pakk sinki ja kolmeliitrine veinikast. Nendega saab ühe vinge õhtu maha pidada küll, aga pikas perspektiivis oleks midagi toekamat vaja. Võtsime siis nii ühte kui teist - mõned kastmed, maitseained, pastat, kartulit, köögivilju jne. Kassas ladusin kõik asjad ilusasti kahte ostukotti ja kassiir ütleb summaks 166 eurot. Eeeeem MIDA??? KAHE KOTITÄIE TOIDUKRAAMI EEST 166 EURI??? Nagu me niigi vaesed sellest majaehitusest, aga see oli ikka rets summa. Külmkapp ei saanud isegi täis. Ahjaa lihakraami me ei ostnud põhimõtteliselt üldse, selle jaoks läksime teise poodi, kus läks veel omakorda 80 eurot. Kuu lõpus sööme kiirnuudleid vist ainult. Ebanormaalne, mis hinnad teinud on. 

Igastahes nüüd olen ma stressis ja vaene ka veel takkapihta. Miks elu hurdib nii.